IN MEMORIAM: RENE TARUM
Ei oska veel harjuda mõttega, et me enam ei kohtu – just selle järgmise niidetud heinamaa ääres, kus rahulikul sammul astumas Eestimaa toekaimad hobused. Ta on seal kohal enne teisi, ja poolelt lauselt – „Näe, vaata, siit paistab ju vana Tõll ise välja“ – oleme ühel lainel. Kogemus on edasi antud.
See on hindamatu oskus – panna vähestesse sõnadesse kõige olulisem, tuua esile sisu ja astuda ise sealsamas tervikpilti kandvaks taustaks.Ida-Viru paeväljade ühtpidi rikas ja samas nõudlik pinnas on püsimajäämise võrdkuju. Tarumaa põlised juured ei katke, Rene on need kasvatanud tegudeks ja oma teadmised elavaks kõnelenud meile, kes mäletame.
Rene Tarumsündis 04.oktoobril 1953. aastal Jõhvis. Kooliaeg möödus Tartus, töömeheelu jätkus Kohtla-Järve rajooni Mäetaguse sovhoosis.Kodupaiga tugi on küllap kõige kindlam, millel võib püsida selg sirge ja meel avatud –tänulikuna võimaluse eest käia mõned ühised rajad, ütleme: „Tubli mees oli“. Metsamees, jahimees, hobusemees.
Eesti Hobusekasvatajate Seltsi aktiivsete liikmete reas tunneme täna valusalt tühja kohta – meie seast on lahkunud kauaaegne eesti raskeveohobuste kasvataja Rene Tarum.
Hobused olid ikka Rene kirg. Nooruses tuli tal teha palju erinevaid hobutöid, ent ka ratsavõistluste organiseerimine õnnestus igati. Majandi hobutallist kujunes läbi järjekindlate valikute eesti raskeveohobuste tõufarm. Tema hooliva pilgu all on sündinud üle poolesaja tõuhobuse. Tõuaretuses on Rene Tarumikäekirja jäädvustajateks tema aretatud eesti raskeveo tõugu täkud Ettor 2193 ER, Vallo 2236 ER ja Enor 2237 ER.
Kodutalu oli Rene perel Atsalama külas, kus siiani elab ligi tosin tõuhobust.Rene energiat jätkus oma tallist kaugemalegi – tõu- ja hindamiskomisjoni liikmena olid Renel aastakümnetega kogutud teadmised ja oskused head hobust ära tunda. Märke, millest lähtuda, jagas Rene värvika sõna ja sütitava kannatlikkusegapaljude nooremate hobusehuvilistega.
Eesti raskeveohobuste paremale käekäigule aitas Rene otseselt kaasa, aidates korraldada eesti raskeveohobuste tõupäevi Mäetaguse mõisas, Iisakul ja ka oma kodus, Atsalamas. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi liikmed tundsid teda tegude järgi, oma eesmärkidele ja hobuste tundmise tõdedele jäi Rene alati kindlaks. Tema vahetu tähelepanelikkus ja huumorimeelsed krutskid andsid särtsu nii tõsistele aruteludele kui mistahes teistele kokkusaamistele. Kui Rene helistas, siis olime kutsutud päriselt kuulama, kui tulime tema juurde külla, siis olime omad inimesed.
Rene hingas algusest lõpuni ühes taktis oma taluga, igasugust ilma ja olusid kogemuseks kasvatades said tehtud kõik põllutööd. Selle aasta heinategu sai alguse varem, kui kalendri järgi tavaks, ja lõppes õige järsku. Raske haigus viis Rene meie seast ootamatult– aga ei tundu kuidagi tema moodi „minna ära“.
Ta on ikka siin – südasuvise täies ilus heinamaa ääres nõu andmas, sügisese heitliku vihma käes hobuste eest hoolt kandmas, kesktalvisel kinnituisanud külateel autot välja aitamas. Jääme mäletama ühiseid tegemisi, tõuaretuses astuvad kindlal sammul edasi tema aretatud hobused.
Head teed sulle, Rene, päriskoju üle Atsalama avarate väljade! Puhka rahus.
Siiras kaastunne tütrele ja kõigile lähedastele.
Eesti Hobusekasvatajate Selts
