TÕURAAMATUD
Tõuraamatuid täidetakse ja algdokumente säilitatakse Eesti Hobusekasvatajate Seltsi büroos.
Tõuraamatu eeskirjade kohaselt peavad tõuraamatus olema iga hobuse kohta järgmised andmed:
- aretaja ja omaniku nimi ja aadress
- sünniaeg, sugu, värvus ja märgised
- hobusele paigaldatud kiibi kood
- individuaalnumber (UELN number)
- vähemalt neli esivanemate põlvkonda
- tõuraamatusse kandmised ja kannete muutused
- väljamineku kuupäev ja põhjus
- kõik teadaolevad jõudluskontrolli tulemused ja võimalusel aretusväärtuse määramine
- tõuaretusalane näitus ja toimumisaeg
- tema järglaskond
- geneetilise ekspertiisi akti number, kui hobuse põlvnemist on geneetiliselt kontrollitud.
.
Sugulises kasutuses olevatel täkkudel on põlvnemise kontroll kohustuslik, teistel hobustel soovituslik.
1. Vajalikud dokumendid tõuraamatusse kandmisel.
1.1. Paaritustunnistus, LISA 1
- Paaritustunnistuse registreeritud vormi väljastab täku pidajale EHS. Täku valdaja täidab ja allkirjastab paaritustunnistuse koheselt peale teostatud paaritust.
- Paaritatud mära omanik saab täku valdajalt paaritustunnistuse esimese lehe, mille ta hoiab alles kui tõendust toimunud paarituse kohta.
- Mära müügi korral antakse paaritustunnistus edasi mära ostjale.
- Täku valdaja on kohustatud pidama paaritusnimekirja (LISA 4), kus ta fikseerib toimunud paaritused kronoloogilises järjekorras.
- Täku valdaja peab saatma paaritustunnistuse teise lehe ning paaritusnimekirja EHS’i büroosse enne 31.detsembrit.
Paaritustunnistusele peab olema kantud:
- mära nimi, individuaalnumbri (UELN) ja/või tõuraamatu numbri;
- täku nimi, individuaalnumbri (UELN) ja/või tõuraamatu numbri;
- paaritusajad;
- võimaluse korral tiinuse kontrolli kuupäeva ja tulemuse;
- mära omaniku nime ja aadressi;
- täku valdaja nime ja allkirja.
1.2. Varsa sünnitunnistus, LISA 1 ja LISA 2
Varsa sünnitunnistus on mära paaritustunnistuse blanketil.
Varsa sünnist teatamiseks EHSi võib kasutada ka varsa sünniteate vormi (www.ehs.ee, dokumendid, LISA 2)
Mära omanik või tema esindaja täidab varsa sünnitunnistuse, allkirjastab ning saadab selle või varsa sünniteate EHSi büroosse 30 päeva jooksul peale mära varssumist
Varsa sünnitunnistusele peab olema kantud:
- varsa ema nimi, individuaalnumber (UELN) ja/või tõuraamatu number;
- varsa isa nimi, individuaalnumber (UELN) ja/või tõuraamatu number;
- mära omanik või omanike esindaja;
- varsa sünniaeg, sugu;
- varsa värvus;
- andmeid tiinuse katkemise või surnultsünni jm sündmuste kohta.
Kui varss on kiibiga märgistatud enne sünniteate saatmist, märgitakse sünniteatele ka varsa kiibi kood.
Varsa sünnitunnistus saadetakse EHSi büroosse kõikide sündmuse korral (surnultsünd, abort, mära ei tiinestunud jm.), vastav kanne tehakse sünnitunnistuse osasse.
1.3. Identifitseerimisleht, LISA 3
Varsa identifitseerib ning identifitseerimislehe täidab EHSi poolt volitatud isik varsa ema juures. Vanemate hobuste identifitseerimisel on vajalik omaniku poolt esitada hobuse põlvnemist
tõendavad dokumendid.
Identifitseerimisleht allkirjastatakse hobuse omaniku või omanike esindaja poolt.
Identifitseerimisleht koostatakse kahes eksemplaris, mille koopia antakse hobuse omanikule.
Identifitseerimislehe originaali alusel vormistatakse hobuse pass enne varsa 6 kuu vanuseks saamist, vanemate hobuste puhul hiljemalt 6 kuu jooksul peale identifitseerimist.
Pass edastatakse hobuseomanikule peale passi väljastamisega seotud arvete tasumist Seltsile.
Identifitseerimislehel peavad sisalduma järgmised andmed hobuse kohta:
- nimi, sünniaeg, sünnikoht, sugu ja tõug
- omaniku või omanike esindaja nimi ja aadress
- ema ning isa nimed, individuaalnumbrid (UELN) ja/või tõuraamatu numbrid
- ema paaritamise/seemendamise aeg ning paaritustunnistuse number
- värvus, märgiste kirjeldus ja joonisdiagramm
- märge elektronkiibiga märgistamise kohta
2. Hobusepassi väljaandmise kord
Pass on dokument hobuse päritolu, jõudluse ja identifitseerimise kohta, mis kuulub hobuse juurde ja peab omaniku vahetuse korral hobusega kaasnema.
Passi kadumisest peab omanik EHS’i viivitamatult teavitama ning kirjaliku avalduse alusel väljastatakse talle dubikaatpass.
Pass vormistatakse hobusele, kelle kohta on tõuraamatu pidajal järgmised dokumendid:
- varsa sünnitunnistus
- hobuse identifitseerimisleht (vajadusel eraldi märgistamise teade - LISA 6)
- vanema hobuse põlvnemist tõendav dokument
Pass edastatakse hobuseomanikule peale passi väljastamisega seotud arve tasumist Seltsile.
Pass on aluseks hobuse tõuraamatusse kandmisel
Pass sisaldab järgmisi andmeid hobuse kohta:
- passi väljastanud aretusühistu nimi;
- hobuse individuaalnumber (UELN);
- hobuse märgistus (kiip, põletusmärk jms.);
- hobuse tõug, sünniaeg, sugu, värvus, märgised ning joonisdiagramm;
- hobuse ja tema eellaste põlvnemine nelja põlvkonna ulatuses (sh. hobuse vanemate ja vanavanemate nimed, värvused, sünniaastad ning kanded vastavatesse tõuraamatu osadesse);
- ema paaritamisaeg;
- hobuse jõudluskontrolli ja aretusväärtuse andmed, märkmed hobuse hindamise ja tunnustamise kohta;
- aretuskonkursside ja näituste tulemused;
- aretaja nimi ning aadress.
3. Aretusandmete muutmine
Kõik muudatused (värvus, märgised, jõudluskontroll, näituste tulemused, omanikuvahetus jm.) kantakse passi ja tõuraamatusse EHSi volitatud isiku poolt. Vastavate märgete tegemiseks esitab
hobuse omanik EHSile avalduse paranduse sisseviimiseks dokumenti ja vajadusel (nt. omanikuvahetus) paranduse tegemise aluseks oleva dokumendi koopia või ärakirja.
Passis sisalduvate andmete muutmine või täiendamine omaniku poolt on keelatud.
4. Aretajate kohustused
Vastavalt Põllumajandusministri 21 detsembri 2009.a. määrusele nr 128 on aretaja kohustatud pidama arvestust karjas olevate hobuste üle.
Registreerida tuleb vähemalt järgmised andmed:
- hobuse nimi
- tõug
- sünniaeg
- karja toomise ja karjast väljaviimise aeg
- lähte- ja sihtkoha aadress koos sealse loomapidaja nime ja isiku- või registrikoodiga.
Andmete muutumise korral (nt. hobuse karja tulek või karjast väljamine, varssumine, kastreerimine, paaritused) tuleb needarvestusdokumentidesse kanda 3 päeva jooksul sündmuse toimumisest alates. Karja arvestusdokumente tuleb säilitada vähemalt 3 aastat alates hobuse karjast väljamineku päevast.
Tõuraamatus registreeritud hobuse pidaja peab täitma algarvestuse lehe (LISA 5) ja edastama aasta lõpuks andmed karjas olevate hobuste kohta EHSi büroosse.
Aretaja vastutab andmete õigsuse eest paaritustunnistusel, varsa sünnitunnistusel ja teistel dokumentidel, mida nad täidavad või väljastavad.
Aretaja kohustus on kontrollida oma hobuse dokumentides sisalduvate andmete õigsust. Ebatäpsete andmete avastamise korral tuleb sellest EHSi büroosse viivitamatult teatada ning edastada parandust vajav dokument EHSi büroosse.
EHSi volitatud isik viib sisse vajalikud parandused koos märkustega.
Hobuste sündmuste (omanikuvahetus, kastreerimine, hukkumine jms.) korral teavitab hobuse omanik või omanike esindaja sellest EHSi tõuraamatu pidajat 1 kuu jooksul sündmuse toimumisest alates.
Aretaja on kohustatud lubama läbi viia põlvnemise kontrolli uuringuid ja tulemustest tuleb teavitada EHSi 30 päeva jooksul.
4.1. Omanikuvahetusest teavitamine
Omanikuvahetusest tuleb EHSi teavitada 1 kuu jooksul peale sündmuse toimumist. Pass tuleb uue omaniku andmete sissekandmiseks edastada EHSi büroosse koos omandiõiguse muutust kinnitava dokumendiga.
Selleks võib olla kas:
- hobuse ostu-müügi leping või
- omaniku vahetuse teatis (LISA 7)
Mõlema dokumendi puhul on vajalikud järgmised andmed: mõlema osapoole nimed, aadressid, allkirjad ja dokumendi koostamise kuupäev.
Pass edastatakse uuele hobuseomanikule peale omanikuvahetuse registreerimisega seotud arvete tasumist Seltsile.
4.2. Täku valdaja kohustused
Täku valdaja vastutab nõuetele vastava paarituse (seemenduse) läbiviimise ja selle registreerimise eest EHS’is.
Täku valdaja kohustuste hulka kuuluvad:
- paaritustunnistuse täitmine;
- kinnipidamine kõigist täkkude paarituste või seemenduste piirangutest;
- täku elu- ja asukoha muutusest ning tõuaretusest väljalangemise kohta teavitamine EHS’i büroosse;
- nõustumine nende valduses olevate aretusandmete edastamise ja avaldamisega;
- täku põlvnemise geneetilise ekspertiisi läbiviimise korraldamine.
Täku valdaja on kohustatud teavitama mära omanikku võimalikest omadustest, mis võivad vähendada järglase aretuslikku väärtust (nt. geneetilise põlvnemisandmete kontrolli puudumine jm.).
5. Märgistamise kord
Varsa või vanema hobuse identifitseerimiseks täidetakse identifitseerimisleht.
Hobuse esmakordsel registreerimisel antakse talle individuaalnumber (UELN), mida edaspidi ei muudeta ning väljastatakse pass.
Alates 01.07.2008 on individuaalnumber (UELN) 15 kohaline ning järgmise ülesehitusega:
| 233002 | 1 | 00 | 6831 | 08 |
| aretusühistu kood, mis algab riigi koodiga | tõu kood | registrinumber | sünniaasta |
5.1. Elektroonilise märgistuse kasutamine ja paigaldamine.
Peale 01.07.2009 esmakordselt identifitseeritud hobused märgistatakse elektroonilise transponderiga.
Õigus transpondri paigaldamiseks on tegevusluba omaval veterinaararstil.
Märgistamine peab toimuma hobuse identifitseerimisega üheaegselt või varem. Varasema märgistamise puhul tuleb identifitseerijale esitada teatis hobuse märgistamise kohta (LISA 6).
.
5.2. Hobuse nimi
Hobused, kellele väljastatakse pass, peavad kandma nime.
Nimi ei tohi olla ühetäheline või põhjendamatult pikk.
Nimi peab algama isa esitähega ning lõppema soovitatavalt märadel täishäälikuga ning täkkudel kaashäälikuga. Kui nime osana kasutatakse aretaja või sünnikoha nime (nt. –S jne) rakendub nõue vaid hobuse pärisnimele. Nime osana ei ole lubatud kasutada rahvusvaheliselt hobusekasvatuses tunnustatud tõuraamatu kaubamärki ( näit. Z jne.)
EHSil on õigus nõuda nime muutmist järgmistel põhjustel:
- korduvate nimede kasutamisel;
- põhjendamatult pikkade nimede korral;
- kuulsate hobuste nimede kasutamisel.
6. Põlvnemisandmete õigsuse geneetiline ekspertiis
Põlvnemisandmete õigsuse geneetiline ekspertiis teostatakse rahvusvaheliselt tunnustatud laboris.
Hobuse põlvnemisandmeid on geneetilise ekspertiisi abil vaja kontrollida, kui:
- mära paaritati/seemendati ühe inna ajal kahe või enama täkuga;
- mära paaritati/seemendati kahe teineteisele järgneva inna ajal mitme täkuga ja varsa sünniaja järgi võivad kaks viimast täkku olla võimalikud isad;
- kui varss on ema juures nõuetekohaselt identifitseerimata
- kui on kahtlus hobuse põlvnemisandmete õigsuses.
EHS teostab igal aastal 1% populatsiooni põlvnemise uuringu DNA alusel lähtudes järelvalveameti poolt kinnitatud dokumendist “Põlvnemise õigsuse kontrolli kord juhuslikkuse printsiibi alusel eesti hobuse, tori hobuse, eesti raskeveohobuse ja trakeeni tõus” (lisa 10).
Geneetilise ekspertiisi tulemusena hobuse põlvnemisandmete ebaõigeks osutumise korral kannab proovi võtmise ja tehtud ekspertiisi kulud hobuse omanik.
Kõigi täkkude, kes on olnud sugulises kasutuses, põlvnemisandmete õigsus peab olema kontrollitud geneetilise ekspertiisiga. (Alus: Põllumajandusministri 18. detsembri 2002. a määrus nr 86) Täku geneetilise ekspertiisi kulud kannab täku omanik.
Kodulehe tõuraamatu osa on täiendatud 10.märts 2012.a.
- - - -
OTSUS NR. 72, 20.04.2018
MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevusloa muutmine
OTSUS nr. 457, 29.11.2012.a.
EHS tunnustamise tunnustuse taastamine ja tunnustamisel valitsenud tingimuste muutmine
OTSUS nr. 429, 21.11.2012.a.
Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tunnustamisel valitsenud tingimuste muutmine
Araabia tõugu hobuste aretusprogrammi ja jõudluskontrolli läbiviimise
ning trakeeni tõugu hobuste aretusprogrammi ja nende lisade osas
OTSUS nr. 337, 04.10.2012.a.
EHS tunnustamise otsuse peatamine tori tougu hobuste osas
OTSUS nr. 336, 04.10.2012.a.
EHS tunnustamisel valitsenud tingimuste muutumisest keeldumine
OTSUS nr. 59, 20.02.2012.a.
Hobusekasvatajate Seltsi tunnustamisel valitsenud tingimuste muutmine.
Tori tõugu hobuste aretus-ja säilitusprogrammi osas
OTSUS nr 132, 06.04.2011.a.
Araabia hobuste aretusprogrammi tunnustamise kohta
OTSUS nr 61, 18.02.2011.a.
Trakeeni hobuste aretusprogrammi tunnustamise kohta
OTSUS nr 440, 29.02.2010.a.
Eesti, eesti raskeveohobuste ja tori hobuste aretus- ja säilitusprogrammide tunnustamise kohta
Trakeeni tõugu hobusel peavad väljenduma trakeeni tõutüüp vastavalt tõu aretusprogrammile ning hobuse turja kõrgus soovitavalt 160 …170 cm.
Trakeeni hobune peab olema tugeva tervisega, sõbralik, samas töötahteline, tugeva närviga hobune, kes jätab intelligentse mulje. Tema käitumises on äratuntav hea iseloom ning rahulik, tasakaalukas temperament.
Mittesoovitud on raskelt kohanevad, närvilised, kartlikud või arad hobused.
Soovitud on tugev tervis, hea psüühiline ja füüsiline koormustaluvus, loomulik viljakus ja pärilike vigade puudumine.
Tõus esinevad kõik värvused.
Ka peetakse teda kõige ilusamaks hobuslaseks maailmas. Tänu nende nõgusale profiilile ja kõrgele sabahoiakule on Araabia hobused kergesti äratuntavad. Nagu ka kõrberahvas, kellega koos nad elasid, kohanesid Araabia hobused karmi keskkonnaga, olles ekstreemselt vastupidavad ja võimelised ellu jääma väga kasinate toidukogustega.
Aretuse eesmärgiks on väga hea araabia hobuse tüübi ning ratsastatavuse omadustega ratsa-, sport- ja näitusehobune. Nad on hea vastupidamisega ja sobivad pika maa läbimiseks spordialadeks nagu kestvusratsutamine (hobused on võimelised läbima 161 kilomeetrit päevas). Turja kõrgus soovitavalt 145 …160 cm.
Araabia tõug baseerub rahvusvaheliselt tunnustatud põlvnemisega araabia täisvereliste hobuste populatsioonil.
Aretusmeetodina on lubatud kasutada puhasaretus, aretusvõttena on kasutusel perekondaretus.
Araabia hobuseid on kasutatud ja kasutatakse veel praegugi teiste tõugude parandamisel ja ka aretamisel.
Tõus esinevad põhivärvused: must, kõrb, raudjas ja hall.
Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Ta on vähenõudlik ja kasutab hästi kohalikke söötasid. Füsioloogiliselt ja majanduslikult on tori hobused varavalmivad. Kolmeaastaselt on võimalik neid rakendada tööle ja hakata kasutama suguhobustena. Noorhobused on kergesti õpetatavad. Tööl kasutatakse tõuhobuseid 20... 23 eluaastani. mitmekülgsed. Hobused on vastupidavad keskmistel ja rasketel töödel ning heade tööomadustega ka kergel veol ja sõidus. Maksimaalse veojõu võistlustel on tori hobused näidanud head veotahet ja suurt veojõudu.
Tori hobuse, eriti tori universaalse hobuse (TUNH), aretuses kasutatakse vanu ja märadesse läinud liine. Tõu säilitamisel omavad olulist tähtsust viimase kümne aasta jooksul märadesse läinud liinid: Halis 348 T, Hingstar 317 T, Lembo 1021 TA, Tugev 575T, Uhke 573 TA ja Sammur 569 T. Vanadest liinidest on käesoleval etapil kasutuses Hoius 3939 TB, Loots 649 T ja Hasmo 129 T.
Kuni 2008. aastani olid peamiseks aretus- ja säilitusmeetodiks aretuseesmärgi saavutamisel tõu puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega. Sisestavaks ristamiseks oli säilitus-aretusprogrammi alusel sugulastõugudest lubatud kasutada hannoveri, trakeeni, holšteini ja inglise täisverelise tõu tunnustatud täkke.
Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude säilitamisel lubatud vaid puhasaretus. Sellega seoses jagati põlvnemise alusel tori hobuste tõuraamatus tõu universaalse suuna osa ja aretussuuna osa. Taas on kasutusele võetud erinevad tähised nende aretussuundade tähistamiseks: TA - tori tõugu hobuste tõuraamatu universaalsuuna osa tähistamiseks ja TB- tori tõugu hobuste tõuraamatu aretussuuna osa tähistamiseks. Ohustatud tõu staatus on sealjuures vaid tori tõugu hobuste universaalsuuna osal.
Soovitud on silmapaistvalt hea, proportsionaalse ja suurejoonelise külmaverelise hobuse tüübiga hobune, kusjuures on ilmekalt välja kujunenud sugupoolte tunnused ( mära ja täku tüüp).
Eesti raskeveo tõugu hobusel peab väljenduma tihe ning tugev konstitutsioon, hea ainevahetus, vastupidavus ja töövõime.
Soovitud on väga hea iseloomu, tasakaaluka temperamendi ja väga heade liikumisomadustega hobune.
täkud - turjakõrgus 161 … 171 cm
kämbla ümbermõõt 23,0 … 25,0 cm
märad - turjakõrgus 158 … 168 cm
kämbla ümbermõõt 21,5 … 23,5 cm
Kehaehitus:
Pea Soovitav: proportsionaalne, laia otsmikuga, sirge profiiliga, väljenduslike, sõbralike silmade, keskmiste kõrvade ja laia lõuapärade vahega
Kael Soovitav: keskmise pikkusega , tugev ja lihaseline. Tiheda lakaga
Turi Soovitav: keskmise pikkuse ja kõrgusega
Piht Soovitav: keskmise pikkusega, hästi lihaseline, seljale ulatuv Keskmiselt pikad abaluud ja õlavarred
Rind Soovitav: sügav, lai, kumera roietekaarega.
Keha Soovitav: ristkülikukujuline keha, hästi ühendatud hobuse ees-, kesk-, ja tagaosa. Selg sirge ning keskmise pikkusega. Nimme lühike, laudjas rennjas, keskmise pikkusega, lai ja lihaseline.
Jäsemed Soovitav: tugevad, hästi arenenud liigestega, keskmise pikkusega sõrgatsiga, sõrgatsiliigeselt iseloomuliku sõrgatsitutiga. Kabjad korrapärased ja tugeva kabjasarvega.
Põhivärvused on raudjas ja kõrb, soovitud on vähesed märgised peal, kehal ja jalgadel. Mitte soovitud on kirju värvusega hobused.
Allüürid
Eesti raskeveo tõugu hobuse liikumine peab olema hoogne, avar, vähemalt keskmise pikkusega. Jalgade liikumine otse ja ettepoole suunatud.
Soovitav on mitmekülgseid kasutuseeldusi omav, vastupidav ja hea veotahtega hobune, iseloomult sõbralik. Temperamendilt energiline, kuid tasakaalukas, julge, hästi juhitav ja kergelt alluv hobune.
Eesti raskeveohobune peab olema tugeva tervisega, hea söödakasutusega, hea sigivusega ja pärilike vigadeta. Põhilised kasutusalad: põllu- ja metsatöödel; mitmekülgne kasutus turismis; vabaaja ning rahvaüritustel ratsa- kui rakendihobusena.
Eesti hobusetõug põlvneb kohalikust aborigeensest hobusest, mida on viimase aastasaja jooksul parandatud paaridevaliku teel. Kasutatud on ühtlikku ja mitteühtlikku paaridevalikut, 1920. kuni 1940. aastani avaldasid suuremat mõju tõule soome hobused.
Tõu omadused
- turja kõrgus soovitavalt 138 ... 148 cm
- keha on ristkülikukujuline, hästi ühendunud hobuse ees-, kesk- ja tagaosa.
- proportsionaalne pea, laia laubaga, veidi nõgusa profiiliga, keskmise suurusega kõrvadega, sõbraliku ja elavate silmadega, laia lõuapärade vahega.
- kael keskmise pikkusega, lihaseline, tiheda lakaga.
- turi keskmise pikkusega, lihaseline ja seljale ulatuv.
- selg keskmise pikkusega, lai ja sirge, nimme lühike, kube lühike.
- laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega.
- rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud.
- jalad kuivad, lihaselised, selgelt väljendunud liigestega, keskmine jala pikkusega,kabjad on korrapärased ja tiheda kabjasarvega.
- samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist.
Eesti hobuse iseloom on sõbralik, samaaegselt tasakaaluka temperamendiga.
Eesti hobune on tugeva tervisega, hea sigivusega ja pika kasutuseaga.
Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse poolest.
Tõus esinevad kõik värvused, soovitavalt ilma suuremate märgisteta peal, jalgadel ja kerel. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Eriliselt soovitud on hobused, kellel on juttselgsus ja sebroidsus jalgadel.
Eesti hobused paistavad silma suure vastupidavusega ja töötahtega.
Kaasaegne eesti tõugu hobune on mitmekülgne poniklassi kuuluv hobune, keda kasutatakse edukalt ponispordis, turismis, talutöödel jne.
02.juuli 2018 seisuga oli tõuraamatusse kanded:
TA I peatõuraamat 35 mära, 11 täkku ja 4 ruuna
TA II peatõuraamat 141 mära, 17 täkku ja 6 ruuna
TA tõuraamat 8 mära, 7 täkku ja 17 ruuna
TA eeltõuraamat 157 mära, 69 täkku ja 138 ruuna
TA lisaosa 1 mära, 1 täkk ja 0 ruuna
TB peatõuraamat 89 mära, 8 täkku ja 0 ruuna
TB tõuraamat 2 mära, 3 täkku ja 4 ruuna
TB eeltõuraamat 136 mära, 27 täkku ja 97 ruuna
TB lisaosa A 79 mära, 7 täkku ja 51 ruuna
Vaata tori tõugu varssade nimekirju:
2017.a. sündis kokku 50 varssa, sh 27 tõuraamatu TA osa varssa, 23 tõuraamatu TB osa varssa
2016.a. sündis kokku 42 varssa, sh 26 tõuraamatu TA osa varssa, 16 tõuraamatu TB osa varssa
2015.a. sündis kokku 44 varssa, sh 30 tõuraamatu TA osa varssa, 14 tõuraamatu TB osa varssa
2014.a. sündis kokku 26 varssa, sh 17 tõuraamatu TA osa varssa, 10 tõuraamatu TB osa varssa
2013.a. sündis kokku 69 varssa, sh 39 tõuraamatu TA osa varssa, 28 tõuraamatu TB osa varssa
2012.a. sündis kokku 54 varssa, sh 35 tõuraamatu TA osa varssa, 19 tõuraamatu TB osa varssa
2011.a. sündis kokku 77 varssa, sh 30 tõuraamatu TA osa varssa, 47 tõuraamatu TB osa varssa
2010.a. sündis kokku 80 varssa, sh 29 tõuraamatu TA osa varssa, 51 tõuraamatu TB osa varssa
2009.a. sündis kokku 106 varssa, sh 60 tõuraamatu TA osa varssa, 46 tõuraamatu TB osa varssa
2008.a. sündis kokku 127 varssa, sh 54 tõuraamatu TA osa varssa, 73 tõuraamatu TB osa varssa
2007.a. sündis 115 varssa
2006.a. sündis 121 varssa
2005.a. sündis 120 varssa
2004.a. sündis 122 varssa
2003.a. sündis 116 varssa
2002.a. sündis 100 varssa
2001.a. sündis 108 varssa
2000.a. sündis 101 varssa
02.juuli 2018 seisuga oli
peatõuraamatusse kantud 93 mära, 15 täkku ja 5 ruuna
tõuraamatusse kantud 12 mära, 3 täkku ja 12 ruun
eeltõuraamatusse kantud 109 mära, 37 täkku ja 82 ruuna
lisaosa A kantud 12 mära, 0 täkku ja 7 ruuna
Vaata eesti raskeveo tõugu varssade nimekirju:
2017 sündis 45 varssa
2016 sündis 36 varssa
2015 sündis 17 varssa
2014 sündis 27 varssa
2009 sündis 41 varssa
2002 sündis 15 varssa
2001 sündis 8 varssa
2000 sündis 14 varssa
02.juuli 2018 seisuga oli
peatõuraamatusse kantud 389 mära, 41 täkku ja 4 ruuna
tõuraamatusse kantud 90 mära, 20 täkku ja 35 ruuna
eeltõuraamatusse kantud 529 mära, 152 täkku ja 419 ruuna
lisaosa A kantud 40 mära, 7 täkku ja 20 ruuna
Vaata eesti tõugu varssade nimekirju:
2017.a. sündis 83 varssa
2016.a. sündis 70 varssa
2015.a. sündis 75 varssa
2014.a. sündis 205 varssa
2009.a. sündis 262 varssa
2002.a. sündis 134 varssa
2001.a. sündis 113 varssa
2000.a. sündis 126 varssa
Tõupopulatsioon 02.07.2018 seisuga oli 100 hobust.
02.juuli 2018 seisuga oli tõuraamatusse kantud 66 mära ja 19 täkku, 15 ruuna
Vaata araabia tõugu varssade nimekirju:
2017 sündis 4 varssa
2016 sündis 7 varssa
2015 sündis 2 varssa
2014 sündis 4 varssa
2009 sündis 7 varssa
Trakeeni tõugu hobuste Eesti populatsioon on levinud üle Eesti Vabariigi.
Aretusprogrammist võtavad osa kõik hobused, kes on kantud tõuraamatusse ja nende järglased.
Tõupopulatsioon hõlmab 343 hobust (seis 02.07.2018)
02. juuli 2018.a. seisuga oli
peatõuraamatusse kantud 72 mära ja 7 täkku, 4 ruuna
tõuraamatusse kantud 8 mära ja 3 täkku, 5 ruuna
eeltõuraamatusse kantud 97 mära ja 38 täkku, 82 ruuna
lisaosa A kantud 10 mära ja 9 täkku, 1 ruuna
Vaata trakeeni tõugu varssade nimekirju:
2017 sündis 12 varssa
2016 sündis 22 varssa
2015 sündis 19 varssa
2014 sündis 12 varssa
2010.a. sündis 21 varssa
2008.a. sündis 30 varssa
2007.a. sündis 36 varssa
2004.a. sündis 40 varssa
2003.a. sündis 35 varssa
2002.a. sündis 37 varssa
2001.a. sündis 25 varssa
2000.a. sündis 32 varssa
Araabia täisvereline hobusetõug on aretatud Araabia poolsaarel, läbi aretuse ajaloo on kasutusel olnud puhasaretus.
Eesti araabia hobuste populatsioon on kujunenud 1970.-ndatest aastatest alates Venemaalt imporditud araabia tõugu märadest ja täkkudest ning nende järglastest, alates aastast 2005 on imporditud hobuseid Leedust, Saksamaalt, Soomest, Austriast ja Hollandist.
Trakeeni hobune aretati 19. sajandil Saksamaal Ida-Preisi provintsis tarpanist põlvneva kohaliku hobuse baasil ja tõug baseerub Ida-Preisimaal kasvatatud trakeeni põlvnemisega soojavereliste hobuste populatsioonil, kus oma mõjud olid inglise täisverelisel ja araabia täisverelistel hobustel.
Eestisse on trakeeni hobuseid toodud 20. sajandi algul ja hiljem alates 1969. aastast. Eesti trakeenide populatsioon ongi peamiselt välja kujunenud 1960.-ndate aastate keskpaigast kuni 1985. aastani Venemaalt imporditud trakeeni tõugu märadest ja täkkudest ning nende järglastest.
05.08.1999. Eesti trakeenikasvatajad tulid Heimtali Hobusekasvanduse kutsel trakeeni haruseltsi moodustamiseks esmakordselt kokku Koosolijad otsustasid jätkata trakeeni tõugu hobuste puhasaretust ja korrastada dokumentatsioon selliselt, et see vastaks Saksa Trakeeni Liidu rahvusvahelistele nõuetele.
2004. aastal anti Eesti Hobusekasvatajate Seltsile (EHS) trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise ja tõudokumentide väljastamise õigus. Kuna Saksa Trakeeni Liit on trakeeni tõugu hobuste originaaltõuraamatu pidaja Euroopa Liidus ja tunnustatud ka kogu maailmas, siis trakeeni hobuste puhasaretusega tegelevad tõuaretusorganisatsioonid järgivad originaaltõuraamatu pidaja tõuaretusprogrammi oma tegevuste läbiviimisel..
21.september 2007 tunnustati Eestis 21 trakeeni märaperekonda ( EHS aastaraamat 2007). Aretusvõttena jätkati liin- ja perekondaretuse kasutamist.
Eesti raskeveohobune on aretatud kohaliku hobuse baasil vältava ristamise teel ardenni tõugu täkkudega. Esimesed ardennid tõi 1862.aastal Torisse akadeemik A. Middendorf. XIX sajandi lõppu ja XX sajandit iseloomustab koordineerimata ardenni täkkude import ja kasutamine mõisnike poolt.
1911. aastal asutati Baltimaade Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Selts, mille eesmärgiks oli koordineerida ardenni hobuste aretust. Seltsi tegevus lõppes mõne aasta pärast seoses I Maailmasõja algusega. 1913. aastal ostis rühm Virumaa mõisnikke Rootsist ardenni tõugu noorhobuseid, mis paigutati Virumaa ja üksikud ka Harjumaa mõisatesse. Sellega pandi alus ardenni hobuste kasvatamisele Põhja-Eestis.
Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon lõpetas mõisnike tegevuse Eestis. 1920. aastal korraldati Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumi poolt ülemaaline hobuste registreerimine, et kindlaks teha tõumaterjali hulk ja leviku piirkonnad. Hobuste registreerimisandmete põhjal soovitas Põllutöö-ministeerium oma otsusega aretada Eestis kolme hobusetõugu: eesti, tori ja ardenni hobust.
1921. aastal asutasid ardenni hobuse kasvatajad Virumaa Hobusekasvatuse Seltsi, mis hiljem nimetati Ardenni Hobuste Tõuseltsiks. Tõuseltsi poolt alustati ardenni hobuste kandmist tõuraamatusse ning korraldati sihipärast ardenni hobuste aretustööd. Ardenni Hobuste Tõuseltsi tegevus katkes II Maailmasõja käigus.
1922. aastal võeti vastu esimene ardenni hobuste tõumäärustik ja avati Eesti ardennihobuste tõuraamat. Tõuraamatusse märgiti ardenni tüübilisi 3…14 aasta vanuseid hobuseid, kelle kõrgus turjalt oli täkkudel 148…164 cm, märadel 146…160 cm ning kämbla ümbermõõt täkkudel vähemalt 21 cm ja märadel 20 cm. Lisaks hinnati hobuseid tõuraamtusse märkimisel veel põlvnemise, välimiku, käigu, iseloomu ja tervise järgi. Vastavalt hinnangule jaotati hobused I, II või III klassi. Tõuraamat jagunes kaheks osakonnaks: puhtatõulised hobused (tõumärk A) ja ristandhobused (Eesti ardenni tõumärk EA). 1922. ja 1923 a. võeti tõuraamtusse 51 eesti ardenni täkku ja 207 mära.
Tõumaterjali soetamisel omasid erilist tähtsust Rootsist imporditud täkud. 1913…1924. aastal Rootsist imporditud ardenni täkkudest märgiti 1922.-1923. aastal tõuraamatusse järgmised täkud: Aviso 7 A, Alenius 8A, Lothar 9 A, Harras 19 A ja Etual 38 A.
1923. aastal osteti riigi abiga 2 täkku Rootsist ( Orkett 45A , Orpheus 46A), 1 täkk Hollandist (Don Juan 47 A) ja 4 täkku Belgiast ( Orfroy 48 A, Tabac 49 A, Jannot d`Aubreme 50 A, Coquet 51 A). Järgnevatel aastatel jätkus riigi toetus tõumaterjali ( täkud, märad, noorhobused) impordiks, peamiselt Rootsist. 1925. aasta lõpuks kuulu riigi eesti ardenni sugutäkkude nimekirja 15 täkku. Riigi toetusega osteti aastatel 1923-1925 täiendavalt 31 eesti ardenni mära ja märavarssa.
1948. aastal alustas tööd Riiklik Hobuste Tõulava. Tõulava jätkas ardenni hobuste tõuraamatu pidamist .Tegeleti aretustöö organiseerimisega kolhooside ja sovhooside tõufarmides. 1953. aastal imporditi heade sugutäkkude vähesuse tõttu 10 nõukogude raskeveo täkku Mordva ANSV-st ja Vladimiri oblastist, kellest iseseisva liini moodustas Rambatan 1006 NR.
1953. aastal 28. augustil nimetati Eesti NSV põllumajanduse ministri käskkirjaga nr. 255 eesti ardenni hobune eesti raskeveohobuseks ( tõumärk ER).
1968. aasta 18.aprillil kinnitati eesti raskeveo tõug Eesti Hobusetõugude Tõuaretuse Nõukogu otsuse põhjal puhtatõuliseks ja lõpetati märade kandmine tõuraamatu eri osadesse.
1991. aastast taasiseseisvunud Eestis toimus eesti raskeveohobuste aretustöö üleminek erakasvanduste ja üksikute hobusekasvatajate kätte üle Eesti. Tõuraamatusse kantud hobuste arvukus vähenes, populatsiooni arvukus langes alla 200 hobuse ning näiteks 2001. aastal sündis Eestis ainult 8 eesti raskeveo tõugu varssa.
ARAABIA TÄISVERELIST TÕUGU HOBUSTE ARETUSPROGRAMM (heakskiidetud)
1. ARAABIA TÄISVERELISTE HOBUSTE ARETUSPROGRAMM
2. ARAABIA TÄISVERELISTE HOBUSTE JÕUDLUSKONTROLLI KORD
3. lisa 1 paarituste registreerimise leht
4. lisa 2 paaritus- ja varsa sünnitunnistus
5. lisa 3 identifitseerimise leht
6. lisa 4 eksportsertifikaat lk1, lk2
7. lisa 5 omanikuvahetuse teade
8. lisa 6 märgistamise teade
Araabia täisverelist tõugu hobuste aretusprogramm ja jõudluskontrolli läbiviimine
Araabia tõugu hobuste aretusprogramm on vastu võetud 11.03.2011.a.,
kinnitatud EHS Araabia hobuste kasvatajate haruseltsi juhatuse ja tõukomisjoni koosolekul.
TRAKEENI TÕUGU HOBUSTE ARETUSPROGRAMM (alates 2020)
1) trakeeni tõugu hobuste aretusprogramm
2) trakeeni tõugu hobuste jõudluskontroll
Lisad:
1) trakeeni Liidu aretusprogramm, Göttingen, 2018
2) paaritus- ja varsa sünnitunnistus
3) hobuse identifikatsiooni leht
4) hobuse märgistamise teade
5) hobuse omaniku muudatuse teade
Trakeeni tõugu hobuste aretusprogramm.
Trakeeni tõugu hobuste aretusprogramm on vastu võetud 10.02.2011.a.,
kinnitatud EHS Trakeeni hobuste kasvatajate haruseltsi juhatuse ja tõukomisjoni koosolekul Heimtalis.
Trakeeni tõugu hobuste jõudluskontrolli läbiviimine.
Kinnitatud 14.02.2011.a. Toris
VTA otsus 27.12.2019
Eesti raskeveo tõugu hobuste aretus-ja säilitusprogramm ning jõudluskontrolli kord
Eelmised:
Eesti raskeveo tõugu hobuste aretusprogramm 2018 - 2020
Eesti raskeveo tõugu hobuste säilitusprogramm 2018 - 2020
Eesti raskeveo tõugu hobuste jõudluskondrolli kord 2018-2020
*Eesti tõugu hobuste aretusprogramm (heakskiidetud 2020)
lisa 1 paaritustunnistus/varsa sünnitunnistus
lisa 2 hobuse identifikatsioon
lisa 3 hobuse märgistamise teade
*Eesti tõugu hobuste jõudluskontrolli kord
lisa 1 hobuse hindamise juhend
lisa 2 hobuse hindamise leht
lisa 3 võõrratsaniku testi juhend
lisa 4 võõrratsaniku testi hindamise leht
lisa 5 võõrratsaniku testi hindamise leht võõrratsanikule
lisa 6 vabahüpete testi juhend
lisa 7 vabahüpete testi hindamisleht
lisa 8 eesti hobuste sõidu-ja veokatsete eeskiri
lisa 9 eesti hobuste sõidu-ja veokatsete juhend
lisa 10 eesti hobuste lineaarse hindamise juhend
lisa 11 eesti hobuse lineaarse hindamise leht
Veterinaar- ja toiduameti otsus nr 94 Kehtiv alates 12.04.2017
Eesti tõugu hobuste aretusprogramm
Lisa 1 Paaritustunnistus/varsa sünnitunnistus
Lisa 2 Hobuse identifikatsioon
Lisa 3 Hobuse märgistamise teade
Eesti tõugu hobuste säilitusprogramm
Eesti tõugu hobuste jõudluskontroll
Lisa 1 Eesti tõugu hobuse hindamise juhend
Lisa 2 Hindamisleht
Lisa 3 Võõrratsaniku testi juhend
Lisa 4 Võõrratsaniku testi hindamisleht
Lisa 5 Võõrratsaniku testi hindamisleht võõrratsnikule
Lisa 6 Vabahüpete testi juhend
Lisa 7 Vabahüpete testi hindamisleht
Lisa 8 Eesti hobuse sõidu- ja veokatsete eeskiri
Lisa 9 Hobuse sõidu- ja veokatsete juhend
Lisa 10 Karikasarja EESTI HOBUNE juhend takistus- ja koolisõidus
Lisa 11 Eesti tõugu hobuse välimiku ja jõudluse lineaarse hindamise juhend
Lisa 12 Hobuse lineaarse hindamise leht
Eesti tõugu hobuste aretusprogramm
Eesti tõugu hobuste aretusprogramm on vastu võetud 24.03.2010.a. EHS eesti hobuste kasvatajate
haruseltsi üldkoosolekul ja kinnitatud 09.04.2010.a. EHS üldkoosoleku otsusega.
Eesti tõugu hobuste säilitusprogramm
Eesti tõugu hobuste aretusprogramm on vastu võetud 24.03.2010.a. EHS eesti hobuste kasvatajate
haruseltsi üldkoosolekul ja kinnitatud 09.04.2010.a. EHS üldkoosoleku otsusega.
Jõudluskontrolli läbiviimise andmete kogumise ja säilitamise kord
Kinnitatud EHS juhatuse otsusega 07.03.2003.a. Säreveres
Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.
2019. aastal VTA-le heakskiitmiseks esitatud tori tõugu hobuste aretusprogramm-ja säilitusprogramm koos jõudluskontrolli korraga saate tutvuda linkidelt.
KEHTIV, 2018 a. heakskiidetud aretusprogramm, jõudluskontrolli kord ja lisad on kättesaadavad sellel kodulehel aadressil:
https://www.ehs.ee/traamatud-mainmenu-43/tori-hobune-mainmenu-49.html
Tori tõugu hobuste aretusprogramm
Tori tõugu hobuste aretusprogramm kinnitati Eesti Hobusekasvatajate Seltsi
tori tõugu hobuste kasvatajate haruseltsi üldkoosolekul 12.06.2010.a., Toris.
Muudatused on kinnitatud 19.12.2012.a.
Tori tõugu universaalsuuna hobuste säilitusprogramm
Tori tõugu hobuste universaalsuuna säilitusprogramm kinnitati Eesti Hobusekasvatajate Seltsi
tori tõugu hobuste kasvatajate haruseltsi üldkoosolekul 12.06.2010.a., Toris.
muudatused on kinnitatud 25.11.2012.a.
Jõudluskontrolli läbiviimise, andmete kogumise ja säilitamise kord
Kinnitatud EHS juhatuse otsusega 07.03.2003.a. Säreveres
Tori tõu aretamine on tihedalt seotud Tori Hobusekasvandusega, mis asutati 1856. a. Kasvanduse eesmärgiks seati esialgu kohaliku eesti hobuse parandamine, ning alles hiljem hakati aretama uut põllumajanduslikku hobusetõugu. Tori hobusetõug kujundati keeruka uudikristamise teel.
Esimestel aastakümnetel aretati Tori Hobusekasvanduses eesti hobust puhtalt ja ristati araabia ning soome tõuga. Ristamise tulemused ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid, sest saadud ristandid olid heterogeense eksterjööriga, liiga temperamentse iseloomuga ja vähese kompaktsusega. Ka eesti hobuse ristamine ardennide ei andnud soovitud tulemusi. Tarbehobuste saamiseks hakati omavahel ristama mitmesuguseid importtõuge.
Paremaid tulemusi andis Poolast ostetud ristandtäkk Hetman, keda kasutati kasvanduses sugutäkuna 1892 ... 1912 aastani. Hetman oli põllumajandushobuse tüüpi paraja suurusega (turjakõrgus 155 cm, rinna ümbermõõt 184 cm ja kämbla ümbermõõt 22,5 cm), madalajalgne, pika kere ja eriti pika laudjaga, suure jõudluse ja tugeva pärandamisvõimega.
Hetman kujunes tori hobusetõu esiisaks ja esimese aretusliini rajajaks.
Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metshobuste rühma. Siinsed söötmis- ja pidamistingimised ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikseks. Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist.
Eesti hobust on väga palju välja veetud teistesse riikidesse ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid. 12.-13. sajandil vedasid Eestist hobuseid välja peamiselt Novgorodi kaupmehed.
13. sajandil kasutati eesti hobust sõjahobusena, eriti palju Põhjasõja ajal toimunud lahingutes. Peeter I hindas seda hobust väga kõrgel ja palju hobuseid viidi Venemaale.
Kuni 18. sajandini oli eesti hobune levinud talupoegade seas Liivi- ja Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse.
Sihikindel eesti hobuse aretuse algas 1921. aastat, mil Haapsalus asutati hobuste tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut.
Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel.
Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E liinid.
Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin.
Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.
Vaata lisaks:
* Araabia tõugu hobuste tõuraamatu pidamise tunnustus
* Araabia tõugu hobuste aretusprogramm
