Eesti hobuse sihikindel aretus algas aastal 1921. aastat, mil Haapsalus asutati hobuste tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel.

Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajateks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E liinid.

Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni säilinud Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin.

Eesti hobune on poniklassi (turjakõrgusega soovitavalt kuni 148 cm) hobune.

Eesti hobust iseloomustab:

- proportsionaalne pea , laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega.

- kael keskmise pikkusega, lihaseline, tiheda lakaga

- turi  keskmise kõrguse ja pikkusega

- selg sirge

- laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega

- rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud

- jalad kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega.

Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist.
Puudusena esineb vahel jalgade ebakorrapärast seisu ja hobuste nõgusat selga.


Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest.

Värvuselt on eesti hobused enamalt kõrvid ja raudjad, kuid on ka  musti,  halle,  kollaseid,  võike ja hiirjaid. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.

Tänapäeval on eesti hobune universaalne hobune, kes sobib hästi lastele esimeseks ponihobuseks, lisaks hea talu- ning turismihobune.

Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30. jaanuari 2001. a määruses nr. 42 (RT I 2001, 14, 64) toodud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.