Eesti hobusetõug põlvneb kohalikust aborigeensest hobusest, mida on viimase aastasaja jooksul parandatud paaridevaliku teel. Kasutatud on ühtlikku ja mitteühtlikku paaridevalikut, 1920. kuni 1940. aastani avaldasid suuremat mõju tõule soome hobused. 

Tõu omadused

- turja kõrgus soovitavalt 138 ... 148 cm

- keha on ristkülikukujuline, hästi ühendunud hobuse ees-, kesk- ja tagaosa.

- proportsionaalne pea, laia laubaga, veidi nõgusa profiiliga, keskmise suurusega kõrvadega, sõbraliku ja elavate silmadega, laia lõuapärade vahega.

- kael keskmise pikkusega, lihaseline, tiheda lakaga.

- turi keskmise pikkusega, lihaseline ja seljale ulatuv.

- selg keskmise pikkusega, lai ja sirge, nimme lühike, kube lühike.

- laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega.

- rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud.

- jalad kuivad, lihaselised, selgelt väljendunud liigestega, keskmine jala pikkusega,kabjad on korrapärased ja tiheda kabjasarvega.

- samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist.

Eesti hobuse iseloom on sõbralik, samaaegselt tasakaaluka temperamendiga.

Eesti hobune on tugeva tervisega, hea sigivusega ja pika kasutuseaga.

Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse poolest.

Tõus esinevad kõik värvused, soovitavalt ilma suuremate märgisteta peal, jalgadel ja kerel. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Eriliselt soovitud on hobused, kellel on juttselgsus ja sebroidsus jalgadel.

Eesti hobused paistavad silma suure vastupidavusega ja töötahtega.

Kaasaegne eesti tõugu hobune on mitmekülgne poniklassi kuuluv hobune, keda kasutatakse edukalt ponispordis, turismis, talutöödel jne.